19-22.
november, kestev või ette teatamata etendus /
November
19-22, ongoing or unannounced performance and disappearance
Jessica on kestev etendus nähtavast ja nähtamatust tööst,
paljudes erinevates olukordades, lavastustes ja paikades. Jessica töötab
kõikjal ja kõigi heaks, ta sooritab lepingujärgseid ülesandeid olemasolevate
olukordade raames, käesoleval festivalil kõige teiste kutsutud kunstnike teenistuses.
Jessica võib olla assistent, abiesineja, taustanäitleja, puu,
võimleja, roosa trikoo, teatritehnik, piletimüüja, turvamees, moderntantsija,
moevastase show modell, kõrs,
mööduja, transvestiit Youtube'is, pealtvaataja, naine tualetis, ehete meisterdamise
töötoa juhendaja, kaameraoperaator... Jessica on kõik need osatäitjad, kes
võiksid lugudes erinevaid rolle mängida. Jessica on see isik kõigis Roy
Andersoni filmides. Ta on küll kaadris, kuid tuleb, teadmata kust: ta ilmub
aknale, uksele või taustale. Jessica tundub tuttav, kuid keegi ei ole päris
kindel, kes ta on ja mida ta seal teeb.
Dublant on natuke
nagu tükk mööblit. Sa seisad võtete vahepeal, seal, kus muidu seisab näitleja,
et saaks teha igasuguseid tehnilisi asju, valgustust, kaameraid ja vaatenurki
korrigeerida. Aga oluline on, et sa oleks näitlejaga kehalt ja
proportsioonidelt sarnane.
Taustanäitleja töö
on võttel ilmselt parim töö, kuna selles on kõige vähem vastutust. Tuleb teada
vaid seda, kus sa pead olema. Taustanäitlejana oled sa suuremalt jaolt
massistseenides. Eesmärk on näida loomulikuna, lihtsalt tuleb käituda
tõetruult. Ainus asi on see, et tegelikult ei saa rääkida, peab ainult
rääkimist imiteerima ilma häält tegemata. Ja ka juua ei saa päriselt.
Mõnikord võib
olukord väga tõsiseks minna, näiteks kui tegemist on haigladraamaga. Siis tuleb
tausta teha haigla ooteruumis. Ela lihtsalt hetke sisse ja tunneta seda, nagu
ootaksid halbu uudiseid. (Jessica)
Simon Asencio (s.
1988, Prantsusmaal) elab ja töötab Amsterdamis ja Brüsselis. Ta õppis kujutavat
kunsti Haute École des Arts du Rhin (HEAR) Strasbourg'is ja koreograafiat
Amsterdamis asuvas School for New Dance Developmentis (SNDO). Simoni tööd
balansseerivad visuaalse kunsti, koreograafia ja performance'i piirimail, uurides mittemateriaalse esemelisuse
tahke. Neid vaatlusi on ta väljendanud mitmel kujul ja erinevates formaatides,
sh installatsioonid, tekstid, heliinstallatsioonid, loengud ja performance'id. Oma viimase aja töödes
keskendub ta nähtamatule koreograafiale inimeste kokkupuutealadel, nagu
nähtamatu töö ja parapsühholoogia (telepaatia, inimeste spontaanne nähtamatuse
fenomen). Tema töid on esitlenud järgmised galeriid ja festivalid: Frascati
teater ja Het Veem teater (Amsterdam), MDT (Stockholm), Van Goghi muuseum (Amsterdam),
FAR Festival (Nyon, Šveits), Uferstudios (Berliin) ja CAB-Contemporary Art
Brussels (Belgia). Simoni kunstilist väljendust on mõjutanud koostöö Adriano
Wilfert Jenseni ja Nina Djekiciga, kollektiiviga clairenadiasimon, kunstnike
Marta Zióleki ja Lisa Vereertbruggheni ja teistega.
---
Jessica is a protracted performance piece of invisible
labour that invites background acting to concrete life events. Jessica proposes
its services to be employed in various contexts, events, productions, and
venues. Jessica works for everyone everywhere, she performs contracted tasks
filling in to already existing situations. Jessica is an available body for
public domain and her very existence is brought about by participating in works
and contexts created by others.
Jessica could be a tree, a gymnast, a pink leotard, a
theatre technician with chest tattoos, the guest list manager at your
nightclub, a modern dancer, a model for anti-fashion shows, a straw, a
passer-by, a youtube cross-dresser, spectator, performer, the lady in the
toilet, the assistant at the jewelry workshop, a camera in a movie…Jessica is
all these characters that could play roles in other stories. Jessica is this
person in all the movies of Roy Anderson. She is there in the frame, but she
comes from without: appearing in the window, the doorway or the background.
Jessica looks familiar but no one is really sure who she is and what she is
doing here.
A stand-in is a bit
like being a piece of furniture. You stand where the lead actor stands in
between takes so they can set lights, cameras, angles, all those kind of
technical things. The thing is, you have to be similar in body size, in
proportions to the actor.
Being an extra is
probably the best job on set because it is the job with the least
responsibility. All you have to know is where you have to be. A lot of the
extras scenes you will be will be in crowd scenes. The point is to act natural,
you just have to act very naturally. The only thing is that there is no
talking, you just have to pretend to talk without making sound. Also you cannot
really drink.
Sometimes things
can get very serious, finding yourself in a hospital drama. You have to
background in a waiting room. Just put yourself in the moment and just feel it,
as if you would wait for bad news. (Jessica)
Simon Asencio (b.
1988, France) lives and works in Amsterdam and Brussels. He studied Fine Arts
at Haute École des Arts du Rhin (HEAR) Strasbourg (MFA) and choreography at the
School for New Dance Development (SNDO) in Amsterdam. Simon's work plays on the
fence between visual arts, choreography and performance investigating aspects
of immaterial objecthood. These investigations have taken on various forms and
formats from installations, texts, sound installations to lectures and
performances. His recent works focus on invisible choreographies such as
cruising areas, invisible labour and parapsychology (telepathy, human
spontaneous invisibility phenomenon) have been presented at venues including
the Frascati and Hetveem Theater (Amsterdam), MDT (Stockholm), Van Gogh Museum
(Amsterdam), FAR Festival (Nyon, Switzerland), Uferstudios (Berlin) and
CAB-Contemporary Art Brussels (Belgium). Simon’s artistic practice is also
formed and informed through collaborations with Adriano Wilfert Jensen, Nina
Djekic, the collective clairenadiasimon, Marta Ziólek and Lisa Vereertbrugghen,
among others.
---
Jessica vestlus Simon Asencioga
Simon: Kuidas
suhtud praktika küsimusse, tööpraktikasse?
Jessica: Eks praktika ole ilmselt tänapäevase töökultuuri
osa. Üks Leedu kuraator kirjutas kunagi, et subjektiivsus on nagu
millimallikas, kes liigub ühe keha juurest teise juurde ja võtab vastavalt tema
kuju. Mulle meeldib see mõte.
Simon: Aga sina
tegeled nähtamatu tööga, sellisega, mida ei panda tähele. Kas nii kirjeldaksid
sa ka oma tööd?
Jessica: Mõnikord ei panda asju tähele seetõttu, et neid
peetakse enesestmõistetavaks ning seepärast jäävad need kahe silma vahele. Neid
võib nimetada nähtamatuteks, kuid tegelikult hoiavad just need kõike nähtavat
koos. Need täidavad lünkasid.
Aga samal ajal on
Jessica ka oportunist, eks? See ei tähenda ära kadumist. Kas tegu ei ole pigem
peitupugemisega selleks, et tähelepanu saada?
Selleks et nähtamatust hästi osata, tuleb ilmselt
kõigepealt nähtavus omandada. Aga see võib ka teistpidi toimida. Kamuflaaž ja
spionaaž kannavad tihti sama mundrit. Küsimus on hoopis kavaluses. Ja kavalus
on oportunistlik.
Sa mängid väga
konkreetse tähelepanuökonoomiaga.
Võib-olla on see nagu alateadlikud kujutised. Üldmulje on
pisut lohakas, kuid pildid vahelduvad selleks liiga kiiresti, et nende mõtet
jõuaks teadvustada.
Umbes kuu aega
tagasi käisin ma Brüsselis Lady Gaga kontserdil. Tegelikult toimus seal tema
uue muusikalõigu salvestus, kuid see oli maskeeritud kontserdiks Grand
Place'is. Väravate juures oli tahvel, millele oli kirjutatud umbes nii: sellest
sildist edasi minekuga annate oma nõusoleku teie võimalikule esinemisele
filmis/videos mis tahes formaadis kõikjal maailmas ja igavesti.
See meenutab mulle kohta Leos Caraxi filmist “Holy Motors”,
kui peategelane Oscar tunnistab, et tema äri on muutumas ning ta igatseb taga
aega, mil ta veel tajus teda filmivaid kaameraid. Etendusliku reaalsuse mõned
aspektid avavad vaate hägustele lavadele, mis on ehk mitmemõttelisemad.
Sa ilmud alati
välja teiste loodud kontekstides ja olukordades, kas pole nii? Kas selles
mõttes võib sind pidada parasiidiks?
Ma eksisteerin ainult teiste inimeste tööde kaudu, tõsi.
Need kontekstid on minu jaoks nagu sündmuskohad, kus pakun oma lepingust
tulenevaid teenuseid. See on performance
performance'is või sündmus sündmuses. Mulle meeldib mõelda Jessicast kui
mõne loo sketšiosatäitjast, kes osaleb ka teistes lugudes. Kui see tähendab
parasiiti, siis ma vist olen seda tõepoolest.
Hmm.
Eelmisel nädalal vaatasin filmi „The Usual Suspects”, see
on üsna vana film, aga väga innustav. Kõige rohkem puudutas mind
allilmategelane Keyser Söze. Kõik on temast kuulnud, aga keegi ei tea, kes ta
on. Me ei tea isegi seda, kas ta on tõeline või ainult kujutlus.
Oled sa tähele
pannud, et Roy Andersoni filmides on alati mõni selline tegelane, kes justkui
üldse ei lähe kogu pildiga kokku?
Kes on Roy Anderson? Kahjuks ma pean nüüd minema, pardaleminek
on alanud.
---
Jessica in conversation with Simon Asencio
Simon: And how do
you relate to the question of practice, practicing jobs?
Jessica: The practice of many jobs as a job I guess is
part of today's work culture anyway. A Lithuanian curator once wrote that
subjectivities are like jellyfish traveling from one body to another, molding
into any shape. I like this idea.
Simon: But what you do is invisible labor, work that
goes unnoticed. Is this how you’d describe your work?
Jessica: Sometimes things are unnoticed because they are
considered obvious and so they escape recognition. We can call them invisible
but they are actually the ones holding the visible. They fill in the gaps.
But at the same time Jessica is all about opportunism,
right? It is not about disappearance. Isn’t it more like hiding in order to get
attention?
I guess in order to master invisibility one needs to
master visibility first. But it could also work the other way around.
Camouflage and espionage often wear the same costume. It is all about stealth.
And stealth is opportunistic.
It's a specific
economy of attention you are playing with.
Maybe it is like subliminal images. A bit tacky but too fast to be explicit.
About a month ago
I went to the concert of Lady Gaga in Brussels. It was actually the shooting of
her new music clip disguised into a concert at Grand Place. At the check point
there was a board which said something like “By passing this sign you hereby
grant all permission to your likeness to appear within the film/video in any
and all media, world wide and in perpetuity”.
It makes me think of this moment in Leos Carax's movie
“Holy Motors”, when Oscar, the main character admits that his business is
changing, and that he misses the days when he was aware of cameras recording
him. There are aspects of performative reality that open up blurry stages, more
implicit maybe.
You always appear
in contexts and events designed by others, right? Are you a kind of parasite in
this sense?
I only exist by appearing in other people’s works, true.
I take these contexts as venues in which I perform the services I have been
contracted for. It is a performance in the performance, or an event in the
event. I like to think of Jessica as cameo roles of some stories that act in
other stories. If that goes for a parasite, then I might be one, indeed.
Hmm.
I watched “The Usual Suspects” last week, quite an old
movie yet very inspiring. I was most intrigued by the underworld figure Keyser
Söze. Everyone has heard about him but no one knows who he is. We don’t even
know if he is real or just a license.
Have you noticed
that in the movies of Roy Anderson, there is always someone present that
doesn't really fit into the whole frame?
Who is Roy Anderson? Unfortunately I have to go now, the boarding
gate is closing.
photo: Simon Asencio
No comments:
Post a Comment