Pages

Wednesday, November 12, 2014

SIMON ASENCIO (Amsterdam/Brüssel) "JESSICA"


19-22. november, kestev või ette teatamata etendus /
November 19-22, ongoing or unannounced performance and disappearance

Jessica on kestev etendus nähtavast ja nähtamatust tööst, paljudes erinevates olukordades, lavastustes ja paikades. Jessica töötab kõikjal ja kõigi heaks, ta sooritab lepingujärgseid ülesandeid olemasolevate olukordade raames, käesoleval festivalil kõige teiste kutsutud kunstnike teenistuses.
Jessica võib olla assistent, abiesineja, taustanäitleja, puu, võimleja, roosa trikoo, teatritehnik, piletimüüja, turvamees, moderntantsija, moevastase show modell, kõrs, mööduja, transvestiit Youtube'is, pealtvaataja, naine tualetis, ehete meisterdamise töötoa juhendaja, kaameraoperaator... Jessica on kõik need osatäitjad, kes võiksid lugudes erinevaid rolle mängida. Jessica on see isik kõigis Roy Andersoni filmides. Ta on küll kaadris, kuid tuleb, teadmata kust: ta ilmub aknale, uksele või taustale. Jessica tundub tuttav, kuid keegi ei ole päris kindel, kes ta on ja mida ta seal teeb.

Dublant on natuke nagu tükk mööblit. Sa seisad võtete vahepeal, seal, kus muidu seisab näitleja, et saaks teha igasuguseid tehnilisi asju, valgustust, kaameraid ja vaatenurki korrigeerida. Aga oluline on, et sa oleks näitlejaga kehalt ja proportsioonidelt sarnane.
Taustanäitleja töö on võttel ilmselt parim töö, kuna selles on kõige vähem vastutust. Tuleb teada vaid seda, kus sa pead olema. Taustanäitlejana oled sa suuremalt jaolt massistseenides. Eesmärk on näida loomulikuna, lihtsalt tuleb käituda tõetruult. Ainus asi on see, et tegelikult ei saa rääkida, peab ainult rääkimist imiteerima ilma häält tegemata. Ja ka juua ei saa päriselt.
Mõnikord võib olukord väga tõsiseks minna, näiteks kui tegemist on haigladraamaga. Siis tuleb tausta teha haigla ooteruumis. Ela lihtsalt hetke sisse ja tunneta seda, nagu ootaksid halbu uudiseid. (Jessica)

Simon Asencio (s. 1988, Prantsusmaal) elab ja töötab Amsterdamis ja Brüsselis. Ta õppis kujutavat kunsti Haute École des Arts du Rhin (HEAR) Strasbourg'is ja koreograafiat Amsterdamis asuvas School for New Dance Developmentis (SNDO). Simoni tööd balansseerivad visuaalse kunsti, koreograafia ja performance'i piirimail, uurides mittemateriaalse esemelisuse tahke. Neid vaatlusi on ta väljendanud mitmel kujul ja erinevates formaatides, sh installatsioonid, tekstid, heliinstallatsioonid, loengud ja performance'id. Oma viimase aja töödes keskendub ta nähtamatule koreograafiale inimeste kokkupuutealadel, nagu nähtamatu töö ja parapsühholoogia (telepaatia, inimeste spontaanne nähtamatuse fenomen). Tema töid on esitlenud järgmised galeriid ja festivalid: Frascati teater ja Het Veem teater (Amsterdam), MDT (Stockholm), Van Goghi muuseum (Amsterdam), FAR Festival (Nyon, Šveits), Uferstudios (Berliin) ja CAB-Contemporary Art Brussels (Belgia). Simoni kunstilist väljendust on mõjutanud koostöö Adriano Wilfert Jenseni ja Nina Djekiciga, kollektiiviga clairenadiasimon, kunstnike Marta Zióleki ja Lisa Vereertbruggheni ja teistega.


---


Jessica is a protracted performance piece of invisible labour that invites background acting to concrete life events. Jessica proposes its services to be employed in various contexts, events, productions, and venues. Jessica works for everyone everywhere, she performs contracted tasks filling in to already existing situations. Jessica is an available body for public domain and her very existence is brought about by participating in works and contexts created by others.
Jessica could be a tree, a gymnast, a pink leotard, a theatre technician with chest tattoos, the guest list manager at your nightclub, a modern dancer, a model for anti-fashion shows, a straw, a passer-by, a youtube cross-dresser, spectator, performer, the lady in the toilet, the assistant at the jewelry workshop, a camera in a movie…Jessica is all these characters that could play roles in other stories. Jessica is this person in all the movies of Roy Anderson. She is there in the frame, but she comes from without: appearing in the window, the doorway or the background. Jessica looks familiar but no one is really sure who she is and what she is doing here.

A stand-in is a bit like being a piece of furniture. You stand where the lead actor stands in between takes so they can set lights, cameras, angles, all those kind of technical things. The thing is, you have to be similar in body size, in proportions to the actor.
Being an extra is probably the best job on set because it is the job with the least responsibility. All you have to know is where you have to be. A lot of the extras scenes you will be will be in crowd scenes. The point is to act natural, you just have to act very naturally. The only thing is that there is no talking, you just have to pretend to talk without making sound. Also you cannot really drink.
Sometimes things can get very serious, finding yourself in a hospital drama. You have to background in a waiting room. Just put yourself in the moment and just feel it, as if you would wait for bad news. (Jessica)

Simon Asencio (b. 1988, France) lives and works in Amsterdam and Brussels. He studied Fine Arts at Haute École des Arts du Rhin (HEAR) Strasbourg (MFA) and choreography at the School for New Dance Development (SNDO) in Amsterdam. Simon's work plays on the fence between visual arts, choreography and performance investigating aspects of immaterial objecthood. These investigations have taken on various forms and formats from installations, texts, sound installations to lectures and performances. His recent works focus on invisible choreographies such as cruising areas, invisible labour and parapsychology (telepathy, human spontaneous invisibility phenomenon) have been presented at venues including the Frascati and Hetveem Theater (Amsterdam), MDT (Stockholm), Van Gogh Museum (Amsterdam), FAR Festival (Nyon, Switzerland), Uferstudios (Berlin) and CAB-Contemporary Art Brussels (Belgium). Simon’s artistic practice is also formed and informed through collaborations with Adriano Wilfert Jensen, Nina Djekic, the collective clairenadiasimon, Marta Ziólek and Lisa Vereertbrugghen, among others.

---

Jessica vestlus Simon Asencioga

Simon: Kuidas suhtud praktika küsimusse, tööpraktikasse?
Jessica: Eks praktika ole ilmselt tänapäevase töökultuuri osa. Üks Leedu kuraator kirjutas kunagi, et subjektiivsus on nagu millimallikas, kes liigub ühe keha juurest teise juurde ja võtab vastavalt tema kuju. Mulle meeldib see mõte.
Simon: Aga sina tegeled nähtamatu tööga, sellisega, mida ei panda tähele. Kas nii kirjeldaksid sa ka oma tööd?
Jessica: Mõnikord ei panda asju tähele seetõttu, et neid peetakse enesestmõistetavaks ning seepärast jäävad need kahe silma vahele. Neid võib nimetada nähtamatuteks, kuid tegelikult hoiavad just need kõike nähtavat koos. Need täidavad lünkasid.
Aga samal ajal on Jessica ka oportunist, eks? See ei tähenda ära kadumist. Kas tegu ei ole pigem peitupugemisega selleks, et tähelepanu saada?
Selleks et nähtamatust hästi osata, tuleb ilmselt kõigepealt nähtavus omandada. Aga see võib ka teistpidi toimida. Kamuflaaž ja spionaaž kannavad tihti sama mundrit. Küsimus on hoopis kavaluses. Ja kavalus on oportunistlik.
Sa mängid väga konkreetse tähelepanuökonoomiaga.
Võib-olla on see nagu alateadlikud kujutised. Üldmulje on pisut lohakas, kuid pildid vahelduvad selleks liiga kiiresti, et nende mõtet jõuaks teadvustada.
Umbes kuu aega tagasi käisin ma Brüsselis Lady Gaga kontserdil. Tegelikult toimus seal tema uue muusikalõigu salvestus, kuid see oli maskeeritud kontserdiks Grand Place'is. Väravate juures oli tahvel, millele oli kirjutatud umbes nii: sellest sildist edasi minekuga annate oma nõusoleku teie võimalikule esinemisele filmis/videos mis tahes formaadis kõikjal maailmas ja igavesti.
See meenutab mulle kohta Leos Caraxi filmist “Holy Motors”, kui peategelane Oscar tunnistab, et tema äri on muutumas ning ta igatseb taga aega, mil ta veel tajus teda filmivaid kaameraid. Etendusliku reaalsuse mõned aspektid avavad vaate hägustele lavadele, mis on ehk mitmemõttelisemad.
Sa ilmud alati välja teiste loodud kontekstides ja olukordades, kas pole nii? Kas selles mõttes võib sind pidada parasiidiks?
Ma eksisteerin ainult teiste inimeste tööde kaudu, tõsi. Need kontekstid on minu jaoks nagu sündmuskohad, kus pakun oma lepingust tulenevaid teenuseid. See on performance performance'is või sündmus sündmuses. Mulle meeldib mõelda Jessicast kui mõne loo sketšiosatäitjast, kes osaleb ka teistes lugudes. Kui see tähendab parasiiti, siis ma vist olen seda tõepoolest.
Hmm.
Eelmisel nädalal vaatasin filmi „The Usual Suspects”, see on üsna vana film, aga väga innustav. Kõige rohkem puudutas mind allilmategelane Keyser Söze. Kõik on temast kuulnud, aga keegi ei tea, kes ta on. Me ei tea isegi seda, kas ta on tõeline või ainult kujutlus.
Oled sa tähele pannud, et Roy Andersoni filmides on alati mõni selline tegelane, kes justkui üldse ei lähe kogu pildiga kokku?
Kes on Roy Anderson? Kahjuks ma pean nüüd minema, pardaleminek on alanud.
---

Jessica in conversation with Simon Asencio

Simon: And how do you relate to the question of practice, practicing jobs?
Jessica: The practice of many jobs as a job I guess is part of today's work culture anyway. A Lithuanian curator once wrote that subjectivities are like jellyfish traveling from one body to another, molding into any shape. I like this idea.
Simon: But what you do is invisible labor, work that goes unnoticed. Is this how you’d describe your work?
Jessica: Sometimes things are unnoticed because they are considered obvious and so they escape recognition. We can call them invisible but they are actually the ones holding the visible. They fill in the gaps.
But at the same time Jessica is all about opportunism, right? It is not about disappearance. Isn’t it more like hiding in order to get attention?
I guess in order to master invisibility one needs to master visibility first. But it could also work the other way around. Camouflage and espionage often wear the same costume. It is all about stealth. And stealth is opportunistic.
It's a specific economy of attention you are playing with.
Maybe it is like subliminal images. A bit tacky but too fast to be explicit.
About a month ago I went to the concert of Lady Gaga in Brussels. It was actually the shooting of her new music clip disguised into a concert at Grand Place. At the check point there was a board which said something like “By passing this sign you hereby grant all permission to your likeness to appear within the film/video in any and all media, world wide and in perpetuity”.
It makes me think of this moment in Leos Carax's movie “Holy Motors”, when Oscar, the main character admits that his business is changing, and that he misses the days when he was aware of cameras recording him. There are aspects of performative reality that open up blurry stages, more implicit maybe.
You always appear in contexts and events designed by others, right? Are you a kind of parasite in this sense?
I only exist by appearing in other people’s works, true. I take these contexts as venues in which I perform the services I have been contracted for. It is a performance in the performance, or an event in the event. I like to think of Jessica as cameo roles of some stories that act in other stories. If that goes for a parasite, then I might be one, indeed.
Hmm.
I watched “The Usual Suspects” last week, quite an old movie yet very inspiring. I was most intrigued by the underworld figure Keyser Söze. Everyone has heard about him but no one knows who he is. We don’t even know if he is real or just a license.
Have you noticed that in the movies of Roy Anderson, there is always someone present that doesn't really fit into the whole frame?
Who is Roy Anderson? Unfortunately I have to go now, the boarding gate is closing.



photo: Simon Asencio


No comments:

Post a Comment