Neljapäev 20. november / Thursday, November 20 at 15:00
16:00 17:00 18:00
Reede 21. november / Friday, November 21 at 15:00 16:00
17:00 18:00
Laupäev 22. november / Saturday, November 22 15:00 16:00
17:00 18:00
* Keldrisaalis, sissepääs: Pühavaimu 5 / At the Cellar
Hall, entrance: Pühavaimu 5
** Osalejate arv piiratud
(maks 5 in), vajalik eelregistreerimine:
contact@extrajessica.com või +372 53988178 / Number
of participants limited (max 5), entrance only with: contact@extrajessica.com or +372 53 988 178)
Djana Covic kutsub teid osalema Valentina D „Poliitilise Teraapia”*** tõlgenduses –
„Poliitilis-esteetiline jagamisteraapia”!
Valentina D töötab
eelnevalt määratletud küsimuste kogumiga, sh individuaalse poliitilise
probleemi leidmine, dialoogi olemasolu, terapeudi ja patsiendi rollid
(vahetatavad rollid), teise peale käte asetamine, korraga vaid ühe
isiku/olendiga töötamine eesmärgiga lahendada vaid selle konkreetse isiku
poliitiline probleem.
Mina seevastu
töötan eelnevalt määratletud poliitiliste/esteetiliste stsenaariumidega, mille
ma osalejatele n-ö kogemuskingitustena välja pakun. Osaleja kohalik ja
iseendast lähtuv poliitiline või esteetiline probleem võib tegelikult puudutada
paljusid ning seda võiks vaadelda ja sellest rääkida võrdväärselt
päevakajaliste poliitiliste ja esteetiliste konfliktidega, eriti kui need
konfliktid puudutavad kogukonda, kuhu need inimesed algselt ei kuulu.
(Djana Covic)
„Tundub, et dialoogi
reeglid ei ole kunagi avatud ja neid ei saa defineerida. Lühidalt dialoog kui
demokraatliku protsessi kvintessents on täielik pettekujutlus ja moonutatud
usk. Tänapäeval tähendab dialoogis osalemisega nõustumine seda, et allutakse
domineerivale struktuurile, mis dialoogi moodustab. Dialoogi sees puudub
vastupanu. Minu soovitus on seega osalemast keelduda ja suhtlusest väljuda.” (Nataša Siouzouli. „A Discourse Against
Dialogue”, The Aesthetics of Applied Theatre (blog), detsember 2013.)
(„Dialoogi-vastane arutelu”, Rakendusteatri esteetika (blogi))
Poliitilises
teraapias eeldab Valentina D avatud dialoogi olemasolu partnerite vahel, kuid
PAS-i seisukohast ei pea dialoog tingimata toimuma võrdväärsete partnerite
vahel: PAS võib olla ka monoloog, klubi või mäss.
PAS-i „teraapia” on
„jagamisteraapia”, kus mõistetakse, et edukas poliitiline sekkumine võib alguse
saada vaid esteetiliselt positsioonilt. Kunst on seal, kus seda ei ole
taotletud.
„(...) 11. septembri rünnakud olid Lutsiferi
kõigi aegade suurim kunstiteos... suurim kunstiteos kogu kosmose mõistes, hüpe
igapäevasest turvalisusest välja (...),” ütles avangardistlik helilooja
Karlheinz Stockhausen. Mida on meil võimalik sellistelt vaenlastelt õppida? Kas
on olemas terrorismi esteetikat? Ning kuidas ja milleks saaksime seda kasutada?
PAS-i peamine
probleemiasetus on Valentina D poliitilise teraapia omaga ühine selles osas,
kuidas probleeme defineeritakse ja kes seda teevad. PAS-i puhul mõistame, et
PROBLEEM iseenesest on juba PRO, positiivne nähtus, ta on millekski vajalik ja
teatud mõttes professionaalne. Vastasel juhul nimetataks neid
„kontrableemideks” või „amatöörbleemideks” ning neil ei saakski lahendust olla.
Vastukaaluks poliitilisele teraapiale on PAS-i tehnika puhul samm edasi see, et
PROBLEEM saab täiesti uue definitsiooni. Ebola ja Hisbollah' järel võib nüüd
tulla Herbollah. Mis probleem võiks see olla?
Mis juhtus kurikuulsa „kurjuse teljega”? Kas
seda oleks võimalik uuesti kehtestada? Ja miks mitte?
Võimalikku
sotsiaalset plastikut, mis koguneb spontaanselt PAS-i iga sessiooni käigus,
tähistatakse, dokumenteeritakse ja kasutatakse edasistes uuringutes.
*** „Poliitiline teraapia” on praktika, mille mõtles
algselt välja Valentina Desideri ning mida ta on viimase viie aasta jooksul
mitmes avalikus ja eraviisilises kontekstis levitanud koos „Võltsteraapiaga”.
Nii poliitiline teraapia kui ka võltsteraapia mängivad teraapia põhiomadustega
– kuna igaüks võib seda praktiseerida ja muuta ükskõik kus, ning kuna terapeudi
ja patsiendi rollid on meelevaldsed ja ümber vahetatavad, ei ole paranemine
eeldatav ega garanteeritud. „Igaüks võib seda praktiseerida. Poliitilise
teraapia rakendamine areneb selle toimumise käigus.” (V. Desideri) Vaata
lisaks: faketherapy.wordpress.com
Djana Covic (s.
Mostaris, Bosnias ja Hertsegoviinas) on õppinud Viini kaunite kunstide
akadeemias Harun Farocki kino- ja kunstikursusel. Enda kirjeldamiseks armastab
ta kasutada väljendit „irritainer” (ärrituslõbustaja) ning peab ennast selliste
valdkondade põhiesindajaks nagu „errorism” (vigadus) ja „dark pop” (sünge pop).
Ta on performance'i tunnusmärgi
„Dolce & Afghaner” kaasasutaja ja „Dolce After Ghana” asutaja, 2011. aastal
võitis ta Austria ainsa performance'i-auhinna
H13 ning 2010. aastal veel ühe auhinna. Tema looming koosneb ringjatest
maailmadest: peamiselt arutlusseminarid, performance-installatsioonid,
stsenograafia ja valgusdisain, mood ja avalikud poliitilis-esteetilised
sekkumised. Näiteid tema avalikest esinemistest: Donaufestival Krems (Austria),
Galerie im Taxispalais (Austria), Art Review London (Suurbritannia), IG
Bildende Art Price Vienna / international art 2010 (Austria), The Mews Project
Space London (Suurbritannia), WUK Vienna (Austria), Kampnagel Hamburg
(Saksamaa), Museum of Contemprary Art Vojvodina (Serbia), Witte de With,
Rotterdam (Holland).
---
Djana Covic invites you to take part in a new
interpretation of Valentina D’s practice “Political Therapy” *** - “Political
Aesthetical Shareapy”!
Whereas Valentina
D. would work with a pre-set of questions, including finding the individual
political problem and having “the dialogue”, the roles of “therapist and
patient” (exchangeable roles), laying hands on the other, working with one
(non)human at a time and only towards the individual's political problem.
I work with a
pre-set of political / aesthetical scenarios that I offer to the participants
as “experience gifts”. The local individually seen political and aesthetic
problem of the participant can be a collective issue and could be looked at and
talked about equally to urgent political and aesthetic conflicts, particularly
if these conflicts belong to a community of which they do not originally form
part. (Djana Covic)
“It seems that the rules of “the dialogue” are never
open and subject to definition. In short, dialogue, as the quintessence of the
democratic process, is a blatant delusion and a twisted faith. Accepting the
participation ‘to the dialogue’ means today complying with the dominance
structures that form it. There is no resistance within dialogue. My proposal
then would be negating participation and exiting communication.” (Natascha Siouzouli. “A Discourse Against Dialogue”, The
Aesthetics of Applied Theatre (blog), Dec. 2013.)
Valentina D.
assumes in her practice “Political Therapy” the necessity of taking on the role
of “dialogue partners”, whereas PAS does not necessarily see a dialogue between
equivalent subjects: PAS can be a monologue, a club or riot, too.
PAS’s “therapy” is
“shareapy” and understands that any successful political intervention can only
start from an aesthetic or even aestheticist position. Art is claimed where
none is intended.
“(…)The attacks
of September 11 were Lucifer’s greatest work of art ever… the greatest work of
art for the whole cosmos, a jump out of security, the everyday (…)” by the
avant-garde composer Karlheinz Stockhausen. What can we learn from enemies like
that? Is there an aesthetic of terrorism? And how and for what can we use it?
PAS shares its
fundamental concerns with Valentina D’s “political therapy” in regards to how
problems are defined and who gets to define them. In PAS we learn that a
PROBLEM is something that is already a PRO, in favor of something or
professional in a way. Otherwise they would be called “contrablems” or
"amateurblems" and would have no solution whatsoever. In contrast to
“political therapy” another step further in the PAS technique will be to create
a completely new definition to PROBLEM. After Ebola and Hisbollah there could
be Herbollah now.
What problem could this be? What happened with the famous “Axis of Evil”?
Can we reenact it? And why not?
A possible social
plastic which forms spontaneously out of each PAS’s session will be celebrated
documented and used for further research. (Djana Covic)
*** “Political Therapy” is a practice originally invented
by Valentina Desideri, which she has spread to various public and private
contexts over the past five years, alongside with “Fake Therapy”. Both
Political and Fake Therapy play with the fundamental premises of therapy –
practiced and modified by anyone, anywhere, the roles of the therapist and
patient being arbitrary and interchangeable, no cure is intended or guaranteed.
“Anyone is welcome to practice it. The practice of Political Therapy develops
as it happens.” (V. Desideri) Find out more: faketherapy.wordpress.com
Djana Covic
(b. Bosnia-Herzegovina, Mostar) has studied in Vienna at the Academy of Fine
Arts at Harun Farocki’s Class for Cinema and Art Space. She is pleased to
describe herself as an “irritainer” and claims to be the main representative of
the art trends of “errorism” and “dark pop”. She was cofounder of the
performance-label “Dolce & Afghaner” and founder of “Dolce After Ghana”,
won the only Austrian performance prize H13 in 2011 and some other award in
2010. Her oeuvre comprises a universe of Roundhouse kicks: mostly teach-in’s,
performance-installations, scenography and light design, fashion and public
political aesthetical interventions. An excerpt of her public appearances are:
Donaufestival Krems (Austria), Galerie im Taxispalais (Austria), Art Review
London (Great Britain), IG Bildende Art Price Vienna / international art 2010
(Austria), The Mews Project Space London (Great Britain), WUK Vienna (Austria),
Kampnagel Hamburg (Germany), Museum of Contemprary Art Vojvodina (Serbia),
Witte de With, Rotterdam (Holland).
No comments:
Post a Comment