DORA GARCÍA (Barcelona) "THE JOYCEAN SOCIETY"

Reede 21. november  / Friday November 21 at 19:30

video, color, 16:9, English spoken, BE, 2013, 53'

Grupp inimesi on kolmkümmend aastat koos üht raamatut lugenud. Nad lugesid seda uuesti ja uuesti ning raamatu läbilugemine esimesest viimase leheküljeni võttis iga kord üksteist aastat. Jõudnud viimase sõnani, milleks on mõistatuslik „the”, pöörduvad nad kohe raamatu esimese sõna, „riverrun”, juurde. Tekst paistab ammendamatu, selle tõlgendamisvõimalused lõputud ning selle lõputu loomus muudab lugemise põnevaks. Väljaspool seda lugemissaali lakkaks maailm justkui olemast, või ehk eksisteerib ta hoopis selle tõttu.

„The Joycean Society” (Joyce'i selts) pälvis Peruu filmifestivalil Transcinema eripreemia.

---

A group of people have been reading a book together for thirty years. 
They have been reading it again and again, with each journey from the first to the last page taking eleven years. Once they reach the last word, a very enigmatic "the," they begin again with the first word, "riverrun." The text appears inexhaustible, its interpretation endless, the inconclusive nature of the reading exciting. The world seems to cease existing outside this reading room or, perhaps, it exists because of it.

The Joycean Society received a special mention at Transcinema (Peru).

Kaamera / Camera Arturo Solis


Montaaž / Editing Dora Garcia & Inneke Van Waeyenberghe


Montaaži assistant / Editing assistant Thomas Depas


Muusika / Music Jan Mech


Osalevad / With Fritz Senn, Sabrina Alonso, Ron Ewart, Tad Lauer, Hansruedi Isler M.D., Mary Moore, Seamus Hughes, Janos Biro, Walter Albrecht, Andrea Matha, Marc Emmenegger, Gabi Schneider, Sylvia Herzig, Andreas Flückiger, Dora García, Jan Mech & Geert Lernout 


Helisalvestus ja Montaaž / Sound recording & editing Laszlo Umbreit


Heli töötlus / Sound mixing Christophe Deramaix


Värvikorrektruur / Color grading Fairuz


Tellimustöö / Commissioned by Fondation Prince Pierre de Monaco, XLVème Prix International d’Art Contemporain


Produtsent / Produced by Auguste Orts


Toetus / With the support of the Flanders Audiovisual Fund, Atelier Graphoui, LUCA Sint-Lukas Brussel & Argos, Centre for Art & Media

Oivikute triumf

Maria Lind

„Selle lugemise eest läheme kõik põrgusse!” ütleb üks Joyce'i keskuse liikmeid Dora García 2013. aasta filmis, mille pealkiri ongi tulnud sama raamatuklubi nimest. Alates 1986. aastast on see entusiastidest koosnev rühm igal nädalal Zürichis kokku tulnud, et lugeda James Joyce'i viimast romaani „Finnegans Wake” (1939). Tõsise ilmega osalejatel kulus 11 aastat, et ennast raamatust läbi närida, ning nüüd on nad kolmandal ringil. Raamatuklubi asutajad on ühislugemise jooksul vanemaks jäänud, mäletades veel aegu, kui lugemissaali viiv trepp ei olnud mingi takistus. Aja jooksul on nendega liitunud uusi tulijaid ning ka siis, kui García oma meeskonnaga nendega aega veetis, olid mõned noored kohal.

Kaamera on keset ruumi, jälgides lugemisele eelnevat humoorikat vestlust sellest, mida tooks kaasa see, kui kunstnikud teeniksid liiga palju raha, ning sellest, kuidas teha kindlaks, et inimesed on enne matmist ikka surnud. Seejärel muutub vestlus aruteluks, mis põhineb kurikuulsalt segase raamatu väga põhjalikul, lausa sõnasõnalisel lugemisel. Nad arutlevad sõnade „onon, onon” tähenduse üle leheküljel 201 ning seejärel sõnaühendite „shabby genteel”, „joys of ills” ja „peduncle” üle. Võib-olla on sõnapaariga „great Scott” (suur Scott) tahetud öelda „great God” (suur jumal)? Vahepeal annavad kõlapildile tooni toolide kriiksumine ja moonakotikeste krabin, kaadris on lumega kaetud ja sigaretti suitsetava Joyce'i pronkskuju, ning kaadrisse lipsab äkki ka rippmikrofoni hoidev isik.

Õhustik filmis on pinev. Igal inimesel on omaenda viis tekstiga tegelemiseks, kuid selle dešifreerimiseks ja Joyce'i kirjutamisel kasutatud piiratud hulga reeglite mõistmiseks on vaja just sellist kontsentreeritud ühist jõupingutust. Osalejad naudivad ilmselgelt oma tegevust ning neil on ebatavaliselt palju teadmisi – nagu oivikutel ikka – olemata professionaalsed kirjandusteadlased. Suurem osa lugejaid on mehed. Tabavaid ja põnevaid kommentaare, ettepanekuid ja küsimusi konkreetsete mõistete kohta on tuba täis, luues kollektiivse intelligentsuse performance'i oma kauneimal kujul.

Sellest ajast saadik, kui ma eelmisel aastal Veneetsia biennaalil Monaco paviljonis García filmi nägin, olen sellele mõelnud. Selle kohta, et ta on tabanud midagi erakordset ja samas päevakajalist, isegi väga: individuaalne kirg ja pühendumine, mida jagatakse ja arutatakse teistega vankumatult järjepidevates tingimustes. Kui Vdrome'is – veebikeskkond, kus esitletakse igal nädalal uut videoloomingut – hiljuti seda filmi näidati, tuletas see mulle meelde, et stsenaarium võib olla täiesti ebavajalik. Kuid ma arvan, et tegelikult on vastupidi. See räägib kaasaja vajadusest sügavuse, püsivuse ja naudingu järele, ilma et peaks mõtlema tagajärgedele, milleks võivad olla nii tarbitud aeg kui ka käegakatsutava tulemuse puudumine. See räägib sellest, kuidas maailmas asjad käivad, sellisest lähenemisest, kus asjad saavad küpseda aeglaselt ja põhjalikult. Osalejad toovad kunsti tagasi kesksele kohale ajal, mil see satub tihti hoopis ääremaile, seda isegi kunstimaailmas endas, seega käesoleval juhul on meil tegemist kanoniseeritud tekstiga, mille autorit peetakse „juhiks”. Nagu oivikutele kohane, jätkavad Joyce'i keskuse liikmed oma pidevat tegevust ka siis, kui nad tulemusteni ei jõua.

Sedalaadi keskendunud ja kiindunud pühendumus on tänapäeval haruldane nähtus.  Raamatuklubi üks liikmetest nimetab nende ühist tegevust sõltuvust tekitavaks. Nad kirjeldavad seda ka unikaalse lugemiskogemuse ja isegi teraapiana. Vaieldamatult naudivad osalejad Finnegan's Wake'i sel viisil lugemist väga: üks inimene arutleb, et kirjandusega sel viisil tegelemine on näide sellest, kuidas kultuur on meie jaoks asendus meile keelatud naudingute eest. Kuid kunst tähendab veelgi rohkemat; just kunst võimaldab meil väljendada naudingukogemust, aga ka valu ja kõike muud ning seda teistega jagada.

Rafineeritud tegevused nagu Joyce'i keskuse raamatuklubi kangekaelselt ühine eesmärk ja lõpmatult tänamatu pingutus ei tähenda midagi vähemat kui vastupanuliikumist kaasaja survele, olgu see siis teadvustatud või mitte. Samal ajal esindavad nii García film kui ka raamatuklubi ise oivikute triumfi ning nende pühendumist naudingule. Sedalaadi pühendumises on tulevikku, isegi kui see tähendab põrgusseminekut.

Esmakordelt avaldatud ArtReview 2014. aasta septembrinumbris.

---

The Triumph of the Nerds

By Maria Lind

“We are all going to go to hell as a result of reading this!” says one of the members of the Joycean Society in a 2013 film by Dora García that takes the group’s name as its title. Since 1986 this band of enthusiasts has met every week in Zurich to read James Joyce’s last novel, Finnegan’s Wake (1939), together. It took the serious-looking participants 11 years to get through the book, and they are now on the third lap. The pioneers have aged with the collective reading, remembering when the stairs leading to the meeting room were not an obstacle. Newcomers have joined along the way, and when García and her crew come to spend time with the society, a couple of youngsters are present.

The camera sits in the middle of the room, gently following a humorous prereading conversation about the effects of artists earning too much money and about how to make sure that people are dead before they are buried. The conversation then turns into a discussion based on a close reading of the notoriously opaque book, literally word by word. They debate the meaning of ‘onon, onon’ on page 201 and move on to ‘shabby genteel’, ‘joys of ills’ and ‘peduncle’. Maybe ‘great Scott’ is another way of saying ‘great God’? Meanwhile squeaking chairs and rustling snack-bags contribute to the soundscape, a snow-covered bronze statue of Joyce smoking a cigarette fills the frame and the person holding the suspended microphone suddenly becomes visible.

The atmosphere in the film is intense. Each person has his or her own way of dealing with the text, but it is the extremely concentrated common endeavour of decoding it and, to some degree, understanding the limited number of rules that Joyce supposedly employed in writing the novel that stands out. It is clear that the participants enjoy what they are doing and that they are unusually knowledgeable – the way nerds tend to be – without being professional historians of literature. Most of the readers are men. Witty and fascinating comments, suggestions and questions pertaining to specific terms fly fast across the room in a performance of collective intelligence at its most beautiful.

Ever since I saw García’s film in Monaco’s pavilion at the Venice Biennale last year I have been thinking about it. About the fact that she has captured something rare and yet urgent, even overwhelmingly so: individual passion and commitment being shared and debated with others under strikingly consistent conditions. When Vdrome – an online initiative presenting a new videowork every week – recently featured the film, I was reminded that the scenario could be seen as irrelevant navel-gazing. But I think it is the opposite. It speaks of a contemporary need for depth, continuity and pleasure, without having to think about consequences – whether they be the time it consumes or the absence of palpable outcomes. It is about a way of acting in the world, a sort of approach that allows for things to mature slowly and precisely. By doing so, the people involved not only place art centre stage at a time when art often ends up in the margins of even the artworld itself – albeit in this case we’re dealing with a text that has been canonised and its author hailed as a ‘master’. Like true nerds, the members of the Joycean Society also perform a continuous engagement without necessarily reaching a conclusion.

This kind of focused and loving attention is a scarce phenomenon today, when neoliberalism’s atomisation and disruption of life lived small and large is reaching new heights. One of the participants in the reading group calls their joint activities ‘addictive’. It is also described as a unique reading experience and even as therapy. Undeniably the participants take a lot of pleasure in this approach to reading Finnegan’s Wake : one person in the film argues that engaging with literature this way is an example of how culture is a substitute for pleasures denied to us. But art is more than that; it is that which makes it possible for us to articulate the experience of pleasure, but also of pain and all the rest of it, in order to share it with others.

Stealth activities like the ones of the Joycean Society’s reading group and its stubbornly cooperative investment and inconclusive aim comprise nothing less than an act of resistance to current pressures, whether conscious or unconscious. At the same time, both García’s film and the reading group itself represent a triumph of the nerds and their commitment to pleasure. This kind of engagement is the future, even if it means going to hell.

First published in ArtReview, September 2014

photos: screenshots